Paarisuhte stressist priiks

Minu huvi psühholoogia vastu sai alguse Tõrva Gümnaasiumi 9.klassist, kus õpetaja Valev Elerand viis läbi palju põnevaid psühholoogilisi teste ning suunas meid analüüsima inimeste omavahelist kommunikatsiooni. Siiani on meeles õpetaja punase pastakaga kirjutatud lause mu vihikus: “Suhtes on alati kaks osapoolt”. Tõepoolest – mõlemad partnerid vastutavad selle eest, et paarisuhe oleks tugev ja terve. Oma töös perenõustajana puutun ma kokku paljude erinevate paarisuhetes esinevate probleemidega ja ma arvan, et omavahelised lähedussuhted oleksid palju tervemad, kui inimesed õpiksid üksteist paremini kuulama ning samuti nägema konflikte kui olulisi muutusi, mida nende paarisuhe vajab.

Kõige sagedamini tuleb minu töös ette olukordi, kus nõustamisele pöördumise põhjuseks on lapse käitumisraskused või ootamatu õppeedukuse langus. Lapsevanemad tihti ütlevad: “Tehke palun mu laps korda”. Nõustamisseansi käigus aga ilmneb, et vanemad ei suhtle enam üksteisega või üks partneritest veedab liiga palju aega internetimänge mängides, et vältida paarisuhtes olevate konfliktidega tegelemist. Variante pere probleemide väljendumisest on mitmeid, kuid oluline on mõista, et paarisuhte probleemid mõjutavad kogu perekonna heaolu, sest perekond on süsteem, kus kõik liikmed on omavahel seotud. Kui ühel pereliikmel on probleem, siis see mõjutab kogu pere toimimist. Tehes tööd paari omavahelise lähedussuhtega lahenevad  tavaliselt ka lastega seotud mured.

Teine väärarusaam, mida esineb paarisuhtes küllaltki tihti on see, et parem hoian oma suu kinni, küll siis mu partner maha rahuneb ning elu läheb vana rada mööda edasi. Kui ühele partneritest tundub, et läbi töötamata teema on talle kuidagi ohtlik või vastumeelne, püütakse sellest olukorrast eemale tõmbuda ja rääkimist vältida. Tähtis on siiski mõista, et mida enam üks osapool väldib teemat, seda enam tahab teine inimene sellest rääkida, pinged üha kasvavad kuni üks hetk keegi “plahvatab”. “Plahvatuse” käigus võib selguda, et ühel partneritest on olnud kas kõrvalsuhe või mõeldakse juba lahutuse peale. Probleemidega tuleb tegeleda, sest iseenesest ei lahene midagi ära. Kliendid ise toovad välja, et ükskõik, milline partneri reageerimine on parem, kui vaikus. Seega on vajalik õppida oma erimeelsusi lahendama enne, kui on liiga hilja.

Mõned  olulisemad põhitõed, mida jälgida paarisuhte probleemide korral:

Esiteks võiks partneriga kokku leppida sobiva aja, millal üksteisega tekkinud erimeelsustest rääkida. Selle tarbeks oleks hea, kui keegi segada ei saaks, ei lapsed ega ootamatud telefonikõned. Teiseks tuleb tähelepanu pöörata sellele, et partnerid suudaksid konfliktide korral üksteist ära kuulata. See tähendab, et rääkima saab asuda alles siis, kui tugevad tunded on maha jahtunud. Kui Sa tunned, et oled vihane, siis aitab aja mahavõtmine kas või 30 minutiks, enne kui teema lahenduse juurde tagasi minna. Selleks võib minna näiteks väikesele jalutuskäigule või kuulata muusikat. Kolmandaks võiks harjutada kõneleja-kuulaja tehnikat. See tähendab seda, et kui üks räägib ehk kõneleb, siis teine kuulab. Tundub küll lihtne, kuid tegelikult vajab see tehnika harjutamist. Kõneleja peab rääkima ainult iseenda eest, kasutades minasõnumeid, ilma teist süüdistamata ning need laused peaksid olema lühikesed ja arusaadavad. Näiteks: “Mind solvab see, kui sa teed teiste ees minu üle nalja”. Kuulaja ülesanne on kuuldut korrata, keskendudes ainult kõneleja sõnumile, ilma et kommenteeriks või kritiseeriks öeldut. Näiteks: “Sind solvab see, kui ma teen teiste ees sinu üle nalja”. Selline viis aitab üksteist paremini mõista, mis loob lähedust. Alles siis, kui üksteist on ära kuulatud ja teineteist mõistetud, alles siis saab asuda probleeme lahendama.

Kõikides suhetes esineb probleeme. Kui koos partneriga sobivate lahendusteni ei jõuta, võib alati pöörduda spetsialisti poole. Nõustamisele või teraapiasse minnes ei otsita süüdlasi, mida tihtilugu kardetakse, vaid keskendutakse lahendustele ja toimetuleku suurendamisele, seega abi otsimist ei maksa edasi lükata. Julgustavalt võin veel lisada, et suhteprobleemid ei ole ainult naiste probleemid, sest toetudes enda töökogemusele, on tänasel päeval just mehed aktiivsemad abiotsijad.

Artikkel: http://www.helme.ee/userfiles/HKL/HKL_september_2017_veeb.pdf

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsed ning noored võivad olla väga andekad

ATH lapsel pole normaalset pidurdusmehhanismi, mis ebaolulised asjad välja lülitaks, ja tema tähelepanu kipub kogu aeg ümbritsevale suunduma, kuid see ei kärbi sugugi noorte tiibu, et kõrgele tõusta, kui neil on õige ja vajalik tugi.
Igaüks meist on ainulaadne, mis tähendab, et me erineme üksteisest välimuse, iseloomu ning hoiakute poolest. Maast madalast õpetatakse meid olema üksteise suhtes sallivad, kuid kas me seda ka tegelikult olla suudame?

Kui kellegi käitumine erineb enda omast märgatavalt rohkem, siis tihtilugu on neid erinevaid (n-ö imelikke) inimesi lihtsam hukka mõista kui mõista. Aktiivsus-ja tähelepanuhäire (ATH) kohta on levinud väga palju eel- ja eksiarvamusi ning enamiku ajast saavad ATH lapsed endale külge sildi „rumal“ või „halvasti kasvatatud laps“, kuid ATH-l pole rumaluse ega halva kasvatusega mingit pistmist.

Ükski inimene ei saa endale ATH-d valida, see kas on või mitte. ATH on üks olulisemaid psüühikahäireid lapse- ja noorukieas, selle iseloomulikud tunnused on hüperaktiivsus, nõrk impulsikontroll ja tähelepanuhäired. Tihti ilmnevad häire tunnused juba lasteaias, aga kõige enam diagnoositakse seda häiret siis, kui laps läheb kooli. Kooli minnes tuleb kohaneda uue keskkonna ja uute nõudmistega ning seetõttu on hästi oluline teha perel ja õpetajatel koostööd, et toetada lapse enesehinnangut ja toimetulekut koolis. Mida noorem on laps, seda enam iseloomustab ATH õpilasi kehaline aktiivsus ehk hüperaktiivsus. Hüperaktiivsus avaldub pidevas liikumisvajaduses, käiakse tihti käsi pesemas või joomas. Pidevalt on vajadus oma istumisasendit muuta, sh tooliga kiikuda või jalgu tooli peale tõsta. Hüperaktiivsust iseloomustab ka liigne lobisemine ja tarbetu häälitsemine ning väga tihti on hüperaktiivsetel õpilastel midagi suus või käes.

Tähelepanupuudulikkus on seotud lapse igapäevatoimetustega. Eesti Lastefondi juhataja Sirje Grossman-Loot on öelnud tabavalt: „ATH laps on kui rida lõpetamata tegevusi.“ See tähendab, et õpilase pilk ja mõtted hüplevad sihitult ühelt asjalt teisele, kuulamine pole sihipärane ja neil on raske hoida oma tähelepanu käsiloleva tegevuse juures kuni selle lõpetamiseni. See on tingitud sellest, et ATH lapsel pole normaalset pidurdusmehhanismi, mis ebaolulised asjad välja lülitaks. Tähelepanu kipub kogu aeg ümbritsevale suunduma. Impulsiivsuskontrolli häiret iseloomustab see, et ATH-ga lapsed ei mõtle enne tegutsemist või millegi väljaütlemist ja see võib viia reeglite rikkumiseni või konfliktideni eakaaslastega. Tegutsema kiirustatakse ülepeakaela, ilma plaanideta, ning vahel laps ei saagi aru, et selle tagajärjel on rikutud kooli kodukorrareegleid või solvatud kaasõpilast.

Vaatamata ATH iseloomulikele tunnustele ei tohi ära unustada, et ATH-ga noortel on ka tugevaid külgi ja et nad on ATH lapsel pole normaalset pidurdusmehhanismi, mis ebaolulised asjad välja lülitaks, ja tema tähelepanu kipub koguaeg ümbritsevale suunduma, kuid see ei kärbi sugugi noorte tiibu, et kõrgele tõusta, kui neil on õige ja vajalik tugi. Neis on tohutu energia ning nad on kirglikud ja entusiastlikud tegevustes, mis just neile huvi pakuvad. ATH-ga noored on loomingulised ja mõtlevad teistest eristuvalt ning neid tuleb palju toetada. ATH ignoreerimine või noorte ebapiisav abi võib kaasa tuua tõsiseid probleeme noore inimese elukvaliteedis. Tähtis on ATH noorele eneseabi oskuste õpetamine ja parandamine, et leida sobivaid lahendusi just konkreetse õpilase abistamiseks.

Üle Eesti on loodud ATH tugirühmasid, kus on võimalik nii vanematel, vanavanematel, õpetajatel kui ka kõigil teistel ATH-ga kokkupuutuvatel inimestel käia koos turvalises keskkonnas, et jagada oma rõõme ja muresid. See on koht, mis pakub emotsionaalset tuge ja kasulikke nõuandeid. Soovitatav on tugirühmas käia pikema aja vältel, sest nii võidavad sellest kõik osapooled.

Rae valla ATH tugirühm saab kokku kord kuus, et jagada mõtteid ja kogemusi ATH lapse elu puudutavatel erinevatel teemadel. Järgmine kord toimub kokkusaamine juba 31. märtsil kell 17.00 Rae kultuurikeskuses ja teemaks on „ATH laps ja sõbrad“. Tugirühmas osalemine on tasuta ja ilma eelneva registreerimiseta. ATH tugirühma kokkusaamise korraldavad Jüri gümnaasiumi psühholoog ja Rae valla sotsiaalhoolekande nooremspetsialist.

Artikkel: http://eestielu.delfi.ee/harjumaa/elu/aktiivsus-ja-tahelepanuhairega-lapsed-ning-noored-voivad-olla-vaga-andekad?id=70971773